Ajalugu

ELEKTER

Tallinna linnavalitsus otsustab ehitada elektrijaama; küünlad, gaasi- ja õlilambid kaovad käibelt

18. sajandi lõpuaastatel tekkis Tallinnas vajadus suurlinnade eeskujul hakata kasutama valgustuseks elektrienergiat. Ohutust ja otstarbekast valgustusviisist olid eeskätt huvitatud südalinnas asuvate äride omanikud. 1909. aasta algul otsustas Tallinna linnavalitsus ehitada uue elektrijaama linna kulul. Jaama asukohaks valiti maa-ala, mis asus Suure Rannavärava ligidal gaasivabriku kõrval. Sadama ja mere lähedus soodustas kütusena ettenähtud Inglise kivisöe juurdevedu. Suurejooneliselt alanud elektrijaama projekt jäi aga vajaliku rahastuse puudumise tõttu paariks aastaks seisma, kuni 1911. aastal sõlmiti leping aktsiaseltsiga Volta. Uue elektrijaama ja -võrgu ehitustööd algasid mais 1912 ja lõppesid sama aasta detsembris.

Jaamahoone ehitati arhitekt H. Schmidti projekti järgi. Esialgse projekti kohaselt rajati 26 trafoalajaama ühes 3 kV kõrgepinge- ja 220 V madalpinge-kaablivõrguga. Jõumasinateks valiti kolm AS Volta kodumaist Laval-tüüpi 250 hobujõulist (184 kW) auruturbiini, mis ühendati 166 kW vahelduvvoolugeneraatoritega. Katlamajja paigaldati kaks Steinmülleri kivisöel töötavat aurukatelt auruparameetritega 12,5 atm rõhu ja auru ülekuumendamise peale kuni 325 kraadi. Turbogeneraatorite võimsuseks oli 3000 ringjooksu minutis, mis annavad kolmefaasilist voolu 3150 V pinevusega. Samal ajal ehitati linnas kaabliliine ja trafoalajaamu, et elektrivool tarbijateni toimetada. Seni kasutusel olnud küünlad, gaasi- ja õlilambid heideti uue imevahendi tõttu kus see ja teine.

 

Tallinna Linna Elektri Keskjaama võrku ühendatakse esimene elektritarbija

Esimene elektritarbija ühendati võrku 24. märtsil 1913. Seda päeva võib lugeda Tallinna elektrivõrgu ekspluatatsiooni alguspäevaks. Täielikult valmis jaam 1913. aasta suveks ja läks ühes elektri kaablivõrguga maksma 385 000 rbl. Jaam allus Tallinna volikogu valgustuse ja veemuretsemise komisjonile ja sai nimeks Tallinna Linna Elektri Keskjaam. Jaama juhatajaks kutsus volikogu Riia polütehnilise diplomiga inseneri Evald Malteneki, kelle diplomitöö oligi elektrijaama projekt. Töötajateks palgati palju endisi meremehi.

Elektrivõrk ehitati kesklinna välja ja sealt tähtsamate magistraaltänavate suunas. Paldiski maanteel ulatus see raudteeni, Pärnu maanteel praeguse Liivalaia tänavani, Tartu maanteel praeguse Keskturuni ja Narva maanteel endise kitsarööpmelise raudteeni. Kõrge pinevusega vool juhiti kolme maa-aluse magistraalkaabli kaudu linna, kus ta transformeeriti 220 V vooluks ümber. See madala pinevusega vool lasti majadesse. Kõrgepingekaabli (3kV) pikkus oli 8985 m, madalpingekaabli pikkus 9775 m, kokku püstitati 24 trafokioskit koguvõimsusega 525 kv* A. Esialgu abonente nappis ja nende elektritarvidus oli nii väike, et jaama masinad töötasid 1913. aasta esimesel poolel peaaegu tühjalt. Aasta lõpuks oli kõrgepingejuhtmestikku juba 17 009 m ja madalpingejuhtmestikku 18 512 m. Abonentide arv oli tõusnud 754ni, aga palgad olid suured ja jaama toodanguks oli vaid 414 431 kWh ning aasta tuli lõpetada 31 rbl 45 kop suuruse kahjumiga.

 

Esimene maailmasõda takistab elektrijaama laiendamist

Juba 1914. aastal tegi jaama juhataja insener Maltenek ettepaneku jaama laiendada. Projekt sai volikogu heakskiidu 16. septembril 1915, kuid alanud Esimene maailmasõda ja igavesti linnavõime kimbutav rahapuudus ei võimaldanud elektrijaama laiendamisele asuda. Sellest hoolimata lülitati võrku üha uusi tarbijaid ja 1917. aastaks oli võimsus ammendatud. Kogu linnas tuli tarbimist piirata – igal abonendil lubati põletada korraga kõige rohkem kaks lampi ning kohati rakendati ka automaatseid voolupiirajaid. Tekkisid raskused kütusega. Seni kasutatud Donetski antrasiit asendati puude ja turbaga. Võimsuse defitsiit likvideeriti 1921. aastal uue turbogeneraatori ülesseadmisega linna elektrijaamas. See omakorda avas uued võimalused võrgu laiendamiseks.

24. veebruaril 1918 Vene sõjaväe lahkumisel toimus elektrijaama juures suur kokkupõrge omakaitseväe I jsk liikmete ja elektrijaama tööliste ning teiselt poolt linna rüüstavate punakaartlaste vahel. Elektrijaama purustada tahtvad punaväelased löödi tagasi, kuid selle käigus langes omakaitseväelane Johann Muischnek, kellele paigutati mälestustahvel Rannavärava tornile.

 

Jaama laiendamine Vabadussõja ajal, pidevad kütuseraskused

Jaama direktoriks oli saanud Aleksander Markson, kes jäi sellele ametikohale 1941. aastani. 1918. aastaks oli Tallinna Elektrijaama koormus kasvanud niivõrd, et agregaadid töötasid ülekoormusega ja õhtuse maksimumi ajal kasutati tööstusjõujaamade abi. Alles Vabadussõja ajal, 1919. aastal avanes võimalus hakata jaama võimsust suurendama. Selleks kasutati Inglise ettevõtte Babcock & Wilcox katlaid, Siemens-Schuckerti tehasest telliti turboagregaat firma Wumag 2 MW turbiiniga ja Steinmülleri tehasest kaks kaldveetorukatelt küttepinnaga 251 m2, auru parameetritega 15 at 350 °C ning tootlikkusega a 5t/h rakendati tööle 1921. aasta. Kütusena kasutati turvast.

Turboagregaadi montaaž jõudis lõpule detsembris 1920 ja järgmise aasta jaanuaris võttis jaam linna elektrivarustuse täielikult enda peale, võimaldades 1913. aastast vahetpidamata töötama pidanud väiksemad jaamad reservi jätta. Uus turbodünamo kasutas vähem auru ja hoidis ligi 50% kütteainet kokku.

1922. aastaks oli elektrijaama koormus suurenenud ligi kahekordseks ja jaama jõust kippus jälle väheks jääma. Samal aastal hakati Tallinnas ka tänavavalgustuseks elektrit kasutama. Tänavavalgustuspunkte ehitas ja hooldas elektrijaam. Pidevalt oli elektrijaamal ja gaasivabrikul raskusi kütusega, mis sundis valgustuse ja veemuretsemise komisjoni pöörduma hankijate poole, et saada suuremas koguses puid.

 

Kütuseprobleem laheneb põlevkivi kasutuselevõtuga

1923. aasta 1. jaanuariks oli elektrijaamal üle 7000 abonendi. Elektrivõrgu pikkus oli kasvanud juba ligi 90 kilomeetrini. Jaama toodangust kasutati umbes 75% valgustuseks ja 25% tööstuse vajadusteks. Maksimumkoormus oli 1923. aastal 1850 kW.

1924. aasta 2. mail kiideti heaks valgustuse ja veemuretsemise komisjoni kava, mille kohaselt võeti jaama kütusena kasutusele põlevkivi. Elluviimise üldkuludeks hinnati 54 mln marka. Samal aastal hakatigi kasutama I ja II sordi põlevkivi. Seati üles uued 2000 ja 1240 kv · A turboagregaadid ning ettevõtte Babcock & Wilcox kaks katelt auruparameetritega 15 at 360 °C, mille kütuseks sai põlevkivi. Põlevkivi kasutuselevõtt oli sel ajal pöördelise tähtsusega käik. See lahendas pikaks ajaks elektrijaama kütusega varustatuse, teiseks andis see tõuke põlevkivi põletustehnika arengule Eestis. 1925. aastal sai elektrijaama nimeks Tallinna Linna Elektrijaam. Selleks ajaks oli maksimumkoormus 2700 kW.

 

Algab suitsusõda linnaelanikega, korstnale ehitatakse pikendus ja köistee tuha ladestamiseks

Põlevkivi kasutuselevõtuga kerkis esile hulk probleeme. Kavad paberil olid suurepärased, karm tegelikkus hoopis midagi muud. Põlevkivi põletamisel hakkas korstnast tulema paksu musta suitsu, mis tuulega linna peale langes ja elanikke väga pahandas. Algas suitsusõda, mille käiku – nagu iga sõjategevust – valgustas ajakirjandus meelsasti ja põhjalikult. Tuli välja, et põlevkivikateldele oli paigaldatud uus metallkorsten, aga see oli liiga madal, kõigest 20 meetri kõrgune. Katla tellimise ajal määrati korstna pikkust valesti, samuti puudus põlevkivi põletamise kogemus suurtes kateldes ega osatud leida sobivat koldetüüpi.

Teine probleem tekkis tuha ladestamisega. Võrreldes varasemate kütustega tekkis põlevkivi põletamisel tuhka tunduvalt rohkem, aga selle ladestamiseks ei olnud elektrijaama juures piisavalt ruumi. See kutsus esile nii ümbruskonna elanike kui ka tööstusettevõtete meelepaha. Olukord lahendati nii, et tuhk veeti kõrvalolevasse mereranda, kasvatades ühtlasi merest maad juurde. Selleks võeti 4. veebruaril 1926 kasutusele uus 250 m pikkune köistee, mida mööda said töölised tuhavagonette jaama ja ranna vahel edasi-tagasi lükata. Ripptee ülesanne oli varustada aurukatlaid kütteainega ning vedada küttekolletest tuhka ja šlakki välja kuni merekaldal asuva üherööpmelise rippraudteeni.

 

Elekter perenaise abilisena kodumajapidamises

1920. ja 1930. aastatel ületas elektrijaamade võimsus märgatavalt koormuse. Tekkis vajadus laiendada tarbijaskonda. 15. detsembril avas Tallinna Elektrijaam Raekoja platsil vanas vaekojas elektriseadmete müügikoha ja nõuandebüroo, mille peamine eesmärk oli propageerida elektri tarvitamist kodumajapidamises. Elektritarbimise suurendamiseks hakati elanikele laenutama elektririistu, sest nende ostuhind oli vähem jõukale rahvale küllalt kõrge. Väga suurt tähelepanu sai odavate elektriaurulokkide tegemine, mis käivat mõne minutiga. 1930. aastate algul laienes elektrienergia kasutamine kodumajapidamises veelgi. 1936. a. ehitati Tallinnas esimene 15 elektriköögiga maja. 1. aprillil 1939 oli elektripliitidega maju juba 29, elektripliitide arv neis 384, üldvõimsus 1993 kW. Lisaks avati elektrijaama nõuandla.

 

Pidev jaama laiendamise vajadus ja elektritariifide ümbertöötamine

Kasvav tarbijate hulk tingis pidevaid jaama laiendamise plaane. Direktor A. Markson tegi 1927. aasta veebruaris ettepaneku elektrijaama laiendada. Volikogu võttis ettepaneku vastu ja seejärel tuli välja töötada laiendamiskava, mille tarvis määrati 300 000 marka.

1929. aastal alustas ettevõte Wumag 5 MW turbiini montaaži. 1934. aastal ehitati uus katlamaja ja monteeriti kaks firma Babcock & Wilcock katelt aurutootlikkusega 15 t/h ja auruparameetritega 26,25 at 400 °C. Samal ajal hakati kütuseks kasutama III sordi põlevkivi ja selle tarbeks varustati küttekolded ASi Ilmarine varbrestidega. Sekundaarreleed ilmusid Tallinna Elektrijaama 1930. aastal seoses laiendamisega. Nii generaatorid kui ka 3 kV fiidrid varustati voolust sõltuva viitega maksimaalvoolukaitsmega. Operatiivpinge allikana kasutati akupatareid (200 V, 240 A * h). Võimsuslülitid olid distantsjuhtimisega. Uued katlad rakendati tööle 11. jaanuaril 1935. Katlamaja oli maksma läinud 1 486 476 krooni. Katlad võimaldasid nüüd 5 MW turbiini tööle panna normaalrõhul. Etapiviisilise laiendamise põhjus oli enamasti linna kimbutav rahapuudus, aga ka vähene kogemus selles valdkonnas.

1937. aasta lõpuks oli võrgu üldpikkus kasvanud juba 330 km-ni, millest kõrgepingevõrke oli 82 km; kokku oli selleks ajaks 44 173 tarbijat, üldine maksimaalne töökoormus 7250 kW. Elektritariifid töötati põhjalikult ümber. Koostati 13 liiki üldtariifi selliselt, et neid saaks paremini kohandada eriolukordadele. Uued tariifid koosnesid kilovatt-tunni hinnast ja võimsusmaksule vastavast põhimaksust, võimaldades tarbijale soodustusi olenevalt elektritarvituse iseloomust ja ajast. Põhimaksu puhul oli majapidamiseks ja elukorterite valgustuseks tarvitatava elektri hind 6 s/kWh ühetariifsete arvestite järgi.

 

Viie aasta arengukava, mis jäi sõjaolude tõttu ellu viimata

Kuni 1940. aastani laiendati jaama neljal korral, kolme autor oli kauaaegne (1917–1941) elektrijaama juhataja, diplomeeritud elektriinsener A. Markson. 1938 sai jaam 25-aastaseks. Siis seati üles kõigi aegade suurima võimsusega Wumagi turboagregaat (10 MW), mis vajas täisvõimsusega töötamiseks 45 t auru tunnis. Selle tarbeks vajati kohe ka uut katelt, mis telliti kahe ettevõtte koostööna. 1938. aastaks tõusis jaama elektrivõimsus 19 200 kW-ni, olles tolle aja Eesti suurim. 1939. aastal jõudis pärale suur firma Babcock & Wilcox katel aurutootlikkusega 30 t/h. Peale esialgse telliskorstna püstitati kaks metallkorstent. Laienduste lõpuks 1939. aastal oli elektrijaama võimsus 19 MW, mis oli sel ajal Eesti suurim. 1940. aastal toodeti rekordkogus elektrienergiat (38,1 GW · h.)

Ülalnimetatud laienduste käigus kujunes Tallinna Elektrijaamast Eesti tolleaegne tehniliselt eesrindlik ja võimsaim (19 MW) energeetikaettevõte. 20. märtsil 1940 oli saavutatud selline jaama võimsus, et elektrivooluga sai varustada kõik soovijad. Elektrijaam hoidis normsagedust 50 Hz nii täpselt, et laialdaselt hakati kasutama sünkroonmootoriga elektriajanäitajaid. Jaama võimsus ulatus 19 MWni, aga juhtkond pidas vajalikuks koostada arengukava juba pikemaks perioodiks. See kava nägi ette kolme etappi, mille lõpuks, 1951. aastaks, pidi koguvõimsus jõudma 70 MWni. Algavate sõjaolude tõttu jäeti aga laiendamisplaanid sinnapaika.

 

Elektrijaam satub uue võimu alla ja allutatakse kommunistlikule parteile

1940–1941 sattus elektrijaam uue võimu alla. Jaama direktoriks sai Jaan Kilter, kes läks Moskvasse elektrijaamade rahvakomissariaati. Elektrijaamal tuli demonstreerida oma piiritut ustavust uuele võimule. Selleks kutsuti kokku koosolekud, mida korraldati igasuguste punapühade ja -sündmuste puhul.

Elektrijaam allutati alates 1. novembrist 1940 Tallinna linna töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee kommunaalmajanduse osakonna jõu- ja soojusmajanduse valitsusele. 1941. aasta 18. märtsil moodustati jõu- ja soojamajanduse valitsuse juurde Tallinna linna elektri-, gaasi- ja vesivarustuse trust. Kõike hakkas korraldama kommunistliku partei algorganisatsioon. Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva rongkäigul kanti loosungeid, nagu „Bolševistliku tempoga suurendame elektrienergia toodangut”. Elektrijaama laiendamise arengukava elluviimise katkestas alanud sõda.

 

SOOJUS

Hitlerlik Saksamaa tungib Nõukogude Liidule kallale ja elektrijaam õhitakse

Sõja ajal, aastail 1941–1944, tuli Tallinna Elektrijaamal üle elada rasked ajad. Jaama edasise laiendamise plaanid katkestas hitlerliku Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule 22. juunil 1941. Taganev punavägi ja hävituspataljonlased said ülesandeks evakueerida elektrijaama suuremad masinad. 27. augustil elektrijaam evakueeriti – tähtsamatest seadmetest viidi tagalasse turbogeneraatoreid koguvõimsusega 26,75 MV *A, 22 trafot, 18 tonni juhtmeid ning muid seadmeid ja materjale. Hitlerlaste kätte langemise eelõhtul laskis lahkuva punavalitsuse õhkijate komando õhku elektrijaama masinamaja koos sinna jäänud turboagregaatidega, osaliselt hävitati katlamaja ja vana telliskorsten. Tallinn jäi elektrita.

 

Saksa okupatsiooni ajal hakatakse elektrijaama uuesti üles ehitama

Saksa okupatsiooni ajal alustati esmalt halduslikest ümberkorraldustest. Trustist Eesti NSV Elekter sai Eesti Omavalitsuse majandus- ja transpordidirektooriumile alluv Elektrikeskus Eesti Elekter. Elektrijaama direktoriks nimetati Saksa okupatsiooni ajal endine elektrilabori juhataja elektriinsener E. Voot, sisuliselt juhtis jaama tööd Saksa sõjaväe esindaja Neumann.

Sakslased püüdsid taastada esmajärjekorras Tallinna ja põlevkivitööstust varustavaid elektrijaamu ning ülekandeliine, millel oli sõjaline tähtsus. Osaliselt toimus see teiste jaamade seadmete ümberpaigutuse arvel. Nii viidi 5 MW turbiin Ulilast Tallinna Elektrijaama, mis sai võimsuse 17 MW. Sõjaaegsetes oludes elektri saamine oli suur hüve, seda enam, et mehi pidevalt värvati sõjaväkke ja töökätest oli jaama ülesehitamisel puudus. Lisaks oli raske kütust saada, sest põlevkivitööstus oli lõhutud ja tarbijaid kutsuti üles elektrivoolu säästma. Elektrijaama töötajatele väljastati ajutised ametitunnistused ning asuti Tallinna Elektrijaama üles ehitama.

Iga nõudmisega tuli pöörduda Tallinna linna komandandi poole. Kui tarvidus oli põhjendatud, saatis Tallinna majanduskomando taotleja Tallinna Elektrijaama kontorisse, kus tehniliste võimaluste uuringute järel nõudmine kas rahuldati või mitte. Kuni 1942. aasta 16. juunini allus Tallinna Elektrijaam linnavalitsusele, seejärel läks jaam üle sakslastele. Asutuse nimi oli „Idaala Energiavarustuse Selts. Eesti kindralkomissari piirkond. Ülemaajõujaamad ja -võrgud“. Jaam ise sai nimeks Tallinna Elektrijaam ja -võrgud. Siitpeale ei kuulunud elektrijaam enam linnavalitsusele.

 

Venelased tungivad linna, Tallinna Elektrijaam allutatakse ENSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadi trustile Eesti NSV Elekter

1944. aastal taganevad sakslased tulistasid jaama merelt mitmekümne mürsuga, vigastada said nii katlamaja hoone kui ka kolm uuemat katelt ja metallkorsten. Süttis katlamaja katus, kuid jaama töötajad suutsid tule kustutada. Seadmeid ei jõutud Saksamaale viia, sest sakslasest demontöör ei täitnud oma ülesannet.

Taas kord oli üks võim asendunud teisega ja elektrijaam kahjustatud, kuid seekord siiski võimeline vähesel määral voolu andma. Tööle suudeti panna 6 MW turbogeneraator ning 1. ja 2. katel. Katelde töörõhk ja toodetav aurukogus olid aga väiksemad, kui turbiin vajas, ning seega suutis agregaat anda ainult 2,5 MW võimsust. Jaama tööd takistas aga kütusepuudus, sest põlevkivirajooni elektrijaamad olid rivist väljas ja kaevandus vajas elektrit. Põlevkivi hakkas saabuma alles 26. novembrist 1944 ja sedagi väikeste koguste kaupa (50–100 tonni päevas).

27. juunil 1945 võeti kasutusse Siemens-Schuckerti uus 6 MW generaator. Tallinna Elektrijaam allutati ENSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadi trustile Eesti NSV Elekter, jaama nimeks oli Tallinna Elektrijaam. 1945. aasta 20. juunist anti trust Eesti NSV Elekter üle NSVL Elektrijaamade Rahvakomissariaadile alluvale Eesti Energiale ja jaam sai uueks nimeks Tallinna Energiarajoon.

 

Elektri säästmise režiim ja plaanimajandus

Elektrienergia defitsiit nõudis ettevõtetele ja asutustele tarbimispiirangute kehtestamist 1940. aasta detsembrikuu tarbimisest umbes 60% ulatuses. Toa valgustamiseks oli lubatud 5 kWh, lisaks üldvajadusteks 10 kWh igas kuus perekonna kohta. Voolutarbimise piiramiseks üle limiidi kasutati voolupiirajaid. 1946. aasta septembris kehtestas ENSV Ministrite Nõukogu uued elektrienergia kasutamise normid. Kui asutus kulutas elektrienergiat üle normi või tarvitas koguni elektriahje ruumide soojendamiseks, tuli tal tasuda trahv kuni 10 000 rbl.

Nüüdsest pidi tööd planeerima, et täita plaani ja määrata enne tähtaega valminud töödele plaani ületamise protsent. Pidevad plaani ületajad said tööeesrindlase aunimetuse ja sageli ka rahalise preemia. Elektrienergiat ei saa toota rohkem, kui seda tarbitakse, tarbijatel oli aga ees range limiit ja energia kokkuhoiu nõue. Seega oli plaani koostamine elektrijaamale juba algusest peale võimatu ettevõtmine.

ENSV rahvamajanduse taastamise ja arendamise plaanis oli ette nähtud Tallinna Elektrijaama laiendamine. Projekti koostas Leningradi projektorganisatsioon Lenpromenergoprojekt. See nägi ette uue katlamaja laiendamise, uue korstna ehitamise ning linttransportööridega kütuse transpordiseadme ja hüdraulilise tuhaärastusseadme rajamise. 1946 planeeriti uue katlamaja ehitamist, mis pidi algama 1. aprillil 1947, ettevalmistustööd aga venisid kavandatust pikemaks. Näiteks ehitustrust nr 1 suhtus töösse nagu kilplane – pinnaseveoks ette nähtud vagonettide rööpmestik kulges vundamendisüvendist mereni neljas kohas üle raudteede. Kui rong tuli, võeti vagonettide rööpmestik lahti ja pärast pandi jälle kokku ning nii mitu korda päevas. „Sinna lähevad väärtuslikud töötunnid,” kurtis Õhtuleht.

 

Suurejoonelised ehitustööd – valmivad Baltimaade kõrgeim korsten ja ilmekas estakaad

27. märtsil 1948 valmis Tallinna Elektrijaamale Baltimaade kõrgeim korsten. Alates vundamendist oli korstna pikkus 102,5 m. Raudbetoontöid tehti 900 m3, raudarmatuuri paigaldati 57 tonni. Kokku kasutati 800 000 korstnatellist, 100 000 tavatellist ja 500 tonni tsementi. Ka elektrijaama masinapark täienes, kui Saksamaalt saadi 6 MW võimsusega turboagregaat nr 4.

Tehnilisi uuendusi rakendati nii releekaitse, automaatika, telemehaanika kui ka mõõtetehnika osas. Taaslülitusautomaatide kasutuselevõtt oli alanud juba 1949. aastal. 1955 valmis uus kõrgepinge jaotusseade, kus oli lisaks seadmestik pingetele 6 ja 35 kV. Samal aastal sai elektrijaam uue juhtimiskilbi, mille valmistas Leningradi tehas Elektropult.

Alles 1951. aastal hakati rakendama hüdraulilist tuhaärastust ja aasta hiljem lõpetati sellisel viisil tuhatransport mereranda. Praegune linnahall ongi ehitatud sellele tuhaväljale.

1954. aastal sai lõpuks valmis juba aastaid tagasi rajama hakatud kütusetranspordi estakaad koos transportöörlintide esimese liiniga, mis võis tunnis transportida 120 t kütust. Kütus tõsteti lindile ekskavaatoriga ja viidi kolme järjestikuse lindi abil kateldeni. Järgmisel aastal valmis teine liin ja köistee võidi lammutada. Kütuse transport oli viimaks täielikult mehhaniseeritud.

 

Elektrijaam muudetakse soojust andvaks ettevõtteks

Elektrijaama kasutegur hakkas aga ajapikku ajale jalgu jääma ning seetõttu plaaniti jaam muuta soojust andvaks ettevõtteks. 60% Tallinna Elektrijaama kütusest läks jahutusvee soojusena kasutult merre ning kuna turbiinid nr 2 ja 3 võimaldasid auru vaheltvõttu, siis lisatigi viisaastaku plaani Tallinna kaugküttevõrgu rajamine. Jaama planeeriti boilerseade, magistraaltorustikud kavandati jaamast läbi harutorustike majade soojussõlmedesse, mis kõik selle plaani järgi pidi ehitatama. Esialgse plaani kohaselt kavatseti linnas kütta üle 50 000 korteri. Termofitseerimine pidavat vähendama küttekulu ja muutma õhu puhtamaks.

Magistraaltorustik koosnes kahest mineraalvatiga isoleeritud 500 mm läbimõõduga terastorust, mis paigutati raudbetoonkanalisse. Ehitajaks määrati Eesti Energia Ehitus-Montaaživalitsus, boilerseadme projekti koostas projekteerimisinstituudi Promenergoprojekt Leningradi osakond. Torustik kulges elektrijaamast mööda Rannavärava teed ja Mere puiesteed Viru (Stalini) väljakuni. Tööd aga arenesid väga aeglaselt, takistavaks asjaoluks osutusid nii kõrge põhjavesi kui ka tihedad maa-alused elektri-, vee-, side- ja gaasijuhtmed.

22. oktoobrist 1957 muutus maja Tallinna Soojus- ja Elektrijaamaks, selleks ajaks kohandati ka viimane turbiin auru vaheltvõtule sobivaks. 1959. aastaks kasvas elektritoodang 144,3 kWni, kuni Balti Elektrijaamas läks käiku 100 MW võimsusega turbogeneraator, misjärel suunati põhitähelepanu soojustoodangu suurendamisele. Eesti Energia 1960. aasta aruandest nähtub, et esimeseks soojusenergia tarbijaks oli Eesti Energia haldushoone, mis ühendati soojusmagistraaliga 22. jaanuaril 1960.

Et soojustoodangut suurendada, oli vaja uut veekuumenduskatelt, milleks Rahvamajanduse Nõukogu valis katla PTVM-100 (vene tähed!) võimsusega 100 Gcal/h. Kuivõrd katel kasutas kütusena masuuti, siis koostas nii katla paigalduse kui ka masuudimajandi projekti projektiinstituudi Promenergoprojekt Leningradi osakond. Katel paigutati 1963. aastal lagunenud vana katlamaja kohale, katlal oli 3,5 m läbimõõduga teraskorsten pikkusega 55 m ning lisaks paigaldati kaks 2000 m3 raudbetoonmahutit.

1960. aasta detsembris kasutati jaama soojusvõimsusest ära ainult 6%, sest jaotusvõrkude ja majaühenduste ehitamine jäi soojusvõrkude peamagistraalide ehitusest maha, selleks eraldatud summast oli kasutatud kõigest 17%. 1961. aastal demonteeriti köistee ja amortiseerunud 75 m metallkorsten. 1963–1967 oli jaamal kaks korstent.

 

Elektrijaama töötajad osalevad nii sporditegevuses, taidluses kui ka poliitharidustöö õpperingides

Elektrijaama töötajad olid osavad nii sporditegevuses kui ka taidluses. Osaleti võistlustel käsipallis ja kergejõustikus, moodustati ujumissektsioon ning korv- ja võrkpallimeeskond. Tegutsesid ka rahvatantsurühm, puhkpilliorkester, mees- ja naisansambel ning näitering, kes esitas näiteks rahvatüki „Kosilane Rakverest”. Sm Vaimre juhatas suurt mandoliiniorkestrit, kus oli kokku 24 liiget. Kultuurikomisjoni tööd takistas asjaolu, et neile polnud kasutada antud mingeid rahasummasid. Kuhu need aga kadusid, ei osanud kultuurikomisjon öelda.

1960ndate alguses võeti kasutusele uus nimetus: kommunistliku töö liikumine. Suurt rõhku pandi poliitharidustööle. Selleks moodustati ettevõttes poliithariduslikud õpperingid, kus võeti süstemaatiliselt läbi seltsimees Stalini raamatut „Suurest Isamaasõjast” ning NSVL ja ENSV konstitutsioone.

 

Üleminek vedelkütusele, jaama nimeks saab Soojus- ja Elektrijaam Tallinn

Põlevkivi kasutamine jaamas lõppes 1965. aasta juuli algul. Vedelkütusele üleminek kaotas linna kohalt elanikele pidevalt tüli tekitanud suitsupilve ning tähistas jaama töös uue etapi algust. Nõnda vähenesid personali- ja kütusekulud ning suurenes jaama kasutegur. Samas hakkasid katla küttepinnad masuudi suure väävlisisalduse tõttu korrodeeruma.

1965. aastal rekonstrueeriti 35 kV jaotusseade, kuhu paigutati kaks 35/6 kV trafot, kumbki võimsusega 15 MVA. Endla alajaama ja elektrijaama vahele paigaldatud 35 kV pingega kaabel võimaldas nüüd jaama jaotusseadme kaudu varustada vajaduse korral kõiki tarbijaid linnas Balti Elektrijaama vooluga. 1966. aastal ehitati ümber esimene turbiin, et suurendada saadavat soojusvõimsust. Instituudi Orgenergostroi Leningradi filiaali projekti kohaselt võeti turbiini rootorilt kaks viimast astet ja kondensaator ehitati ümber.

1967. aastal sai elektrijaam uue nime Soojus- ja Elektrijaam Tallinn, kogu ettevõte koos lisandunud soojusallikatega nimetati aga Tallinna Soojus- ja Elektrijaamaks. Aasta lõpus tööle pandud katel viis jaama soojusvõimsuse 267 Gcal/h-ni ja edasi minna polnud enam kuhugi – vaba ruumi nappis.

 

Jaam toodab oma viimased kilovatt-tunnid elektrienergiat ja uueks nimeks saab Tallinna Soojusvõrk

Turbiini nr 2 remondil leiti mitmete diafragmade labidate kinnituskohtades ohtlikke väsimusmurdeid ja nii võetigi 1975. aastal vastu otsus turboagregaat nr 2 ning 3. ja 4. katel demonteerida. Ülejäänud kolm turboagregaati jäid reservi ja kuni 1979. aastani töötasid nad veel ainult energiasüsteemis tehtud remondi ajal.

Elektrienergia tootmine lõpetati 1979. aastal, s.o ajal, mil oli käiku minemas uus Tallinna soojus- ja elektrienergiaga varustamiseks ettenähtud Iru Elektrijaam.

Kogu eespool vaadeldud energiamajandust juhtis koos oma paljude allasutuste ja ettevõtetega Eesti NSV energeetika ja elektrifitseerimise tootmiskoondis Eesti Energia. 1971. aastal allutati Eesti Energia NSVL energeetika ja elektrifitseerimise ministeeriumile ning sai uueks nimetuseks ENSV energeetika ja elektrifitseerimise tootmispeavalitsus Eesti Energia.

1979. aasta 2. veebruaril tootis jaam oma viimased kilovatt-tunnid elektrienergiat ja sellest päevast vaikisid jaama turboagregaadid alatiseks. Kunagisest elektrit tootvast ja jaotavast Tallinna Linna Elektri Keskjaamast oli nüüd saanud soojust tootev ja jaotav ettevõte ning 1. jaanuarist 1982 muudeti tootmise olemuse alusel ka ettevõtte nimetust, milleks sai Tallinna Soojusvõrk. Nii nagu ei saa kunagi valmis Tallinna linn, ei saa valmis ka Tallinna elektrivõrk. Ülemiste vanakesel tuleb veel kaua oodata Tallinna lõplikku valmimist.

 

KULTUUR

Tallinna katlamaja jääb aastateks reservina seisma

1982. aastal muudeti ettevõtte nimetus tootmise iseloomu järgi Tallinna Linna Elektri Keskjaamast Tallinna Soojusvõrguettevõtteks ehk Tallinna Soojusvõrguks. 1983. aastal sai selle uueks juhiks Leonid Lipavski. Katlamaja oli kasutusel kuni 1987. aastani, teadaolevalt oli siis järel kaks aurukatelt ja kaks veekuumenduskatelt ning kokku 40 töötajat. NLi okupatsiooniaja lõpus, perestroika ajal jäi maja külmreservina tühjalt seisma, et vajaduse korral see päeva või paarise etteteatamisega tööle panna.

 

Metalliärikad teevad maja vasest tühjaks ja maja seisab tühjalt

20. augustil 1991 taastas Eesti oma iseseisvuse. Endine elektrijaama hoone sai viimaks taas Tallinna linnavalitsuse omandiks ja jäi Tallinna Soojuse kasutuses reservina aastateks seisma. Vabadus tõi endaga kaasa ootamatuid pöördeid. Esimestel vabariigi aastatel käisid mahajäetud tehastes rüüstamas metallivargad ja ka Tallinna Kultuurikatlast võeti oma osa.

 

Sünnib idee teha kultuurikeskus ja linnavalitsus planeerib mereäärset ala

Kultuurikeskuste loomine vanadesse tehastesse oli mujal maailmas juba teada-tuntud praktika. Aastatel 1998–1999 kirjutas Veronika Valk oma magistritööd, kus olid kirjas esimesed ideed sellest, et vanasse elektrijaama võiks luua kultuurikeskuse. 2000. aastal võitsid Tallinna mereäärse ala planeerimise arhitektuurikonkursi Veronika Valk ja Villem Tomiste. 2001. aastal võttis linnavolikogu vastu otsuse algatada Paljassaare ja Russalka vahelise rannaala üldplaneering.

 

Kodanikuühenduse MTÜ Kultuurikatel asutamine

Üldplaneering aga viibis ja hoone seisis tühjalt, kuni aastatel 2005–2006 koondus maja ümber hulk inimesi, kes kõik pooldasid selle taaselustamist. Kultuurikatel oli esialgu kohalikul tasandil iseorganiseerumise teel tekkinud arendusprojekt, mis koondas enda alla kultuuritegijaid ja loomeinimesi kõikvõimalikest eluvaldkondadest. 25.07.2006 asutati MTÜ Kultuurikatel, mille juhatuses on tänapäevani Veronika Valk, Peeter-Eerik Ots, Maria Hansar ja Andres Lõo. Linnahalli, Kala- ja Vanasadama piirkonna planeeringud, sealhulgas elamute ja linnavalitsuse hoone rajamine mere äärde, on vastu võetud Tallinna Linnavolikogu 15. novembri 2007 otsusega, mis kinnitas kontseptsiooni „Tallinna avamine merele“.

 

Kultuurikatel võidab rahvahääletuse

2007. aastal võeti korsten, estakaad, gaasimahuti ja katlahoone muinsuskaitse alla, sellest ajast on käinud nimetatud hoonete asjaajamine linna kultuuriameti kaudu. 2011. aasta kultuuripealinna projekti ajaks pidid valmima nii linnateatri uus hoone kui ka uus Kultuurikatel, kuid selgus, et mõlema jaoks raha ei jätku. Korraldati rahvahääletus „Kultuurikatel või linnateater?“, mille võitis Kultuurikatel. Kultuuripealinna 2011 projekti raames eraldas linnavalitsus Kultuurikatla väljaehitamiseks 2009. aasta eelarvest 30 miljonit krooni. 29. mail 2009 kuulutati välja arhitektuurikonkursi võitjad, Kavakava arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil.

 

2011. aastal oli Tallinn Euroopa kultuuripealinn

Aastal 2011 võttis Sihtasutus Tallinna Kultuurikatel kompleksi haldamise üle ja alustas renoveerimistöid. Uueks juhatuse liikmeks sai Evelyn Sepp. Sihtasutus on Euroopa Kultuuripealinna „Tallinn 2011“ jätkutegevus Tallinnas. Kultuurikatla põhieesmärgiks sai Tallinna ja muu Eesti kultuurielu mitmekesistamine koostöös eri organisatsioonidega, Kultuurikatla hoonekompleksi rekonstrueerimine ning Kultuurikatla arendamine nüüdiskultuuri, kultuuriekspordi ja piirkondlikuks loomemajanduse arenduskeskuseks, ligitõmbavaks linnaruumiks ning haridus- ja vabaajakeskuseks.

 

Arhitektuurikeskuse nurgakivi ja Kultuurikatla ametlik avamine

30. mail 2014 astus SA Tallinna Kultuurikatel juhatuse liikmena ametisse Väino Sarnet, kes võttis hoone ehitushanked käsile ja viis renoveerimistööd edukalt lõpule. 2015. aasta kevadel avati maja pidulikult. Tänu Väino Sarneti aktiivsele tegevusele anti 7. detsembril 2015 kogu hoonele kasutusluba ja Kultuurikatel sai täies ulatuses tegevust alustada.

1. detsembril 2015 asus sihtasutust juhtima Liina Oja. Kultuurikatel keskendus oma põhieesmärgile – kultuuri- ja loomemajanduse arendamisele, Kultuurikatlast sai Tallinna südalinna mereäärses piirkonnas asuv populaarne loome- ja kultuurikeskus. 2016. aasta kevadel kandideeris Kultuurikatel Euroopa Liidu eesistumise ruumiprogrammi konkursil ning võitis selle – 29. juunil 2017 alanud Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine toimus Kultuurikatlas. Põneva ajalooga ja nüüdseks põhjalikult renoveeritud hoonest on kujunenud kultuurisündmuste, festivalide, kontsertide ja näituste korraldamise hinnatud paik, kus tegutsevad ühtlasi erinevad loomevaldkonna ettevõtted. Huvitava linnaruumi moodustab ka Kultuurikatla ümbrus – Kultuurikatla Aed ehk Pada pakkus hubast paika vaba aja veetmiseks ja suvesündmuste korraldamiseks. Samuti asuvad Kultuurikatla vahetus läheduses Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Energia Avastuskeskus ja kultuurimälestis linnahall.

Kultuurikatlas toimus 2016. aastal 290 sündmust, mida koos restorani Korsten Armastus ja Hea Toit ning teiste püsiüürnike sündmustega külastas kokku 200 000 inimest. Kultuurikatel tegi ka mitu omaproduktsiooni, korraldades tasuta avalikke, linnarahvale mõeldud üritusi. Kevadel 2016 toimus esimest korda Kultuurikatla muuseumiöö ja Tallinna päeva hommik, lisaks korraldati MELT konverents, ekskursioonid linnakodanikele ja merepäevad ning Kultuurikatlast jooksis septembris läbi Tallinna maratoni 10 km rahvajooks.

2017. aasta kevadel renoveeriti D-korpuse ruumid ja Metsiku aia alast tehti mitme otstarbega atraktiivne linnaväljak. Konserveeriti muinsuskaitse all olev 19. sajandi algusest pärinev merekindlustuse üks osa, ehitismälestis Stuarti reduut. Korrastati ka gaasitorni kõrval olevad varemed. Ohutuse tagamiseks paigaldati korstnale kivipüüdur – ainulaadne Eestis. Ligitõmbavuse suurendamiseks paigaldati korstnasse Euroopa kõrgeim Foucault’ pendel, mis jääb avalikkusele tasuta avatuks.

 

Teksti koostaja: Agne Nelk