|
Kultuurikatel asub endise Tallinna Linna Elektri Keskjaama hoones, mis töötas aastatel 1913–1979. Hoone on Eesti energeetikas märgiline: alles Tallinna Linna Elektri Keskjaama loomisega sai Eestis elektrienergia kasutamine massilise ulatuse ja elektrist igapäevane hüve.
Praeguse Kultuurikatla paekiviseintega hoone oli elektrijaama katlamaja ja valmis 1934. aastal. Kultuurikatla Katelde saalis olevad hiidkatlad nr 6 ja 7 ehitati aastatel 1948 ja 1949. Katlad on projekteeritud ja valmistatud Eestis ning kohandatud just kohaliku põlevkivi jaoks.
Kultuurikatla territooriumil asuv telliskorsten valmis 1948. aastal, olles sel ajal oma 102,5 meetriga Baltimaade kõrgeim! Korstna ehituseks kulus 100 000 tavalist ja 800 000 korstnatellist.
Viimast korda tootis jaam elektrit 1979. aasta 2. veebruaril. Siit edasi sai Tallinna Linna Elektri Keskjaamast soojust tootev ja jaotav ettevõte, mis sai 1982. aastal nimeks Tallinna Soojusvõrk. Selle katlad töötasid 1990ndate alguseni.
Kultuurikatla kompleksi kuuluvatest ehitistest võeti 2007. aastal kultuurimälestisena kaitse alla katlamaja, gaasihoidla, estakaad ja telliskorsten.
STALKER FILMI LUGU
Suurem kultuuriplahvatus endises elektrijaamas toimus esimest korda 1977. aastal, kui Andrei Tarkovski filmis siin oma maailmakuulsa kultusfilmi „Stalker“. Tsooni värav oli Andrei Tarkovski käsitluses lävepakk müstilisse maailma ja filmis näeme sellesse sisenemist läbi praeguse Kultuurikatla värava. „Stalkeri“ võtted toimusid teisteski Eesti kohtades, näiteks Rotermanni kvartalis ja Jägala joal.
Just selle filmi võteteks maaliti elektrijaama korstnale tähekombinatsioon UN, mis on lühend sõnadest United Nations ja praegugi korstnal näha. 1980. aastal sai film Cannes’i rahvusvahelisel filmifestivalil žürii eripreemia.
Stalkeri kui seiklusliku eneseotsija sümbol elas Kultuurikatlas edasi Stalkeri festivalina. Selle külastaja koges ootamatuid olukordi, tunnetas uue kohalolekut ja tajus ruumi erilisust.