|
18. sajandi lõpuaastatel tekkis Tallinnas vajadus hakata suurlinnade eeskujul kasutama valgustuseks elektrienergiat. Ohutust ja otstarbekast valgustusviisist olid eeskätt huvitatud südalinnas asuvate äride omanikud. Nii otsustaski Tallinna linnavalitsus 1909. aasta algul ehitada uue elektrijaama linna kulul. Jaama asukohaks valiti maa-ala, mis asus Suure Rannavärava ligidal gaasivabriku kõrval. Kütusena plaaniti kasutada Inglise kivisütt, kuna mere ja sadama lähedus soodustas selle juurdevedu. Suurejooneliselt alanud elektrijaama projekt jäi aga vajaliku raha puudumise tõttu paariks aastaks seisma – kuni 1911. aastani, mil sõlmiti leping aktsiaseltsiga Volta. Uue elektrijaama ja -võrgu ehitustööd algasid mais 1912 ja lõppesid sama aasta detsembris.
Jaamahoone ehitati arhitekt H. Schmidti projekti järgi. Esialgse projekti kohaselt rajati 26 trafoalajaama koos 3 kV kõrgepinge- ja 220 V madalpinge-kaablivõrguga. Jõumasinateks valiti kolm AS Volta kodumaist Laval-tüüpi 250-hobujõulist (184 kW) auruturbiini, mis ühendati 166 kW vahelduvvoolugeneraatoritega. Katlamajja paigaldati kaks kivisöel töötavat Steinmülleri aurukatelt. Nende auruparameetriks oli 12,5 atm ning rõhu ja auru parameetriks kuni 325 kraadi. Turbogeneraatorite võimsuseks oli 3000 pööret minutis, mis andis kolmefaasilist voolu pingega 3150 V. Samal ajal ehitati linnas elektrivoolu tarbijateni viimiseks kaabliliine ja trafoalajaamu. Seni kasutusel olnud küünlad, gaasi- ja õlilambid heideti uue „imevahendi“ tõttu peagi kõrvale.
Seda päeva võib pidada Tallinna elektrivõrgu alguspäevaks. Täielikult valmis jaam 1913. aasta suveks ja läks koos elektri kaablivõrguga maksma 385 000 tsaarirubla. Jaam allus Tallinna volikogu valgustuse ja veemuretsemise komisjonile ning sai nimeks Tallinna Linna Elektri Keskjaam. Jaama juhatajaks kutsus volikogu Riia Polütehnikumi diplomiga inseneri Evald Malteneki, kelle diplomitöö oligi elektrijaama projekt. Töötajateks palgati palju endisi meremehi.
Elektrivõrk ehitati välja algul kesklinnani ja sealt edasi tähtsamate magistraaltänavateni. Paldiski maanteel ulatus see raudteeni, Pärnu maanteel praeguse Liivalaia tänavani, Tartu maanteel praeguse keskturuni ja Narva maanteel endise kitsarööpmelise raudteeni. Kõrgepingevool juhiti kolme maa-aluse magistraalkaabli kaudu linna, kus see transformeeriti ümber 220 V vooluks, mis viidi majadesse. Kõrgepingekaabli (3 kV) pikkus oli 8985 m, madalpingekaabli pikkus 9775 m, kokku püstitati 24 trafokioskit koguvõimsusega 525 kVA. Esialgu abonente nappis ja nende elektrivajadus oli nii väike, et jaama masinad töötasid 1913. aasta esimesel poolel peaaegu tühjalt. Aasta lõpuks oli kõrgepingejuhtmestikku juba 17 009 m ja madalpingejuhtmestikku 18 512 m. Abonentide arv oli kasvanud 754ni, aga palgad olid suured ja jaama toodanguks oli vaid 414 431 kWh. Seega tuli elektrijaamal majandusaasta lõpetada 31 rubla ja 45 kopika suuruse kahjumiga.
Juba 1914. aastal tegi jaama juhataja insener Maltenek ettepaneku jaama laiendada. Projekt sai volikogu heakskiidu 16. septembril 1915, kuid alanud esimene maailmasõda ja igavesti linnavõime kimbutav rahapuudus ei võimaldanud elektrijaama laiendamisega edasi minna. Sellest hoolimata lülitati võrku üha uusi tarbijaid ja 1917. aastaks oli jaama võimsus taas ammendatud. Kogu linnas tuli tarbimist piirata: igal abonendil lubati põletada korraga kõige rohkem kahte lampi, kohati rakendati ka automaatseid voolupiirajaid. Tekkisid ka raskused kütusega. Seni kasutatud Donetski antratsiit asendati puude ja turbaga. Võimsuse defitsiidi likvideeris alles 1921. aastal ehitatud uus turbogeneraator. See omakorda avas uued võimalused võrgu laiendamiseks.
24. veebruaril 1918 toimus elektrijaama juures suurem sõjaline kokkupõrge. Selle osalisteks olid ühelt poolt Eesti omakaitseväe I jaoskonna liikmed ja elektrijaama töölised ning teiselt poolt punakaartlased, kes Vene sõjaväe taandumisel linna rüüstasid. Punaväelased soovisid elektrijaama purustada, kuid nad löödi tagasi. Selle käigus langes omakaitseväelane Johann Muischnek, kellele auks paigaldati Rannavärava tornile mälestustahvel.
Jaama direktoriks oli saanud Aleksander Markson, kes jäi sellele ametikohale 1941. aastani. 1918. aastaks oli Tallinna elektrijaama koormus kasvanud niivõrd, et seadmed töötasid ülekoormusega ja õhtuse maksimumi ajal tuli kasutada tööstusjõujaamade abi. Alles Vabadussõja ajal, 1919. aastal avanes võimalus hakata jaama võimsust suurendama. Selleks kasutati Inglise ettevõtte Babcock & Wilcox katlaid, Siemens-Schuckerti tehasest telliti turboseade firma Wumag 2 MW turbiiniga ja Steinmülleri tehasest kaks kaldveetorukatelt küttepinnaga 251 m2, auruparameetritega 15 atmosfääri ja 350 °C ning tootlikkusega a 5 t/h. Need hakkasid tööle 1921. aastal. Kütusena kasutati turvast.
Turboseadme montaaž jõudis lõpule 1920. aasta detsembris. Järgmise aasta jaanuaris võttis jaam linna elektrivarustuse täielikult enda kanda ja 1913. aastast vahetpidamata töötanud väiksemad jaamad sai nüüd reservi jätta. Uus turbodünamo kasutas vähem auru ja hoidis senisega võrreldes kokku ligi 50% kütteainest.
1922. aastaks oli elektrijaama koormus suurenenud ligi kahekordseks ja jaama jõust kippus taas väheks jääma. Samal aastal hakati Tallinnas elektrit kasutama ka tänavavalgustuseks ning elektrijaam ehitas ja hooldas ise ka tänavavalgustuspunkte. Elektrijaamal ja gaasivabrikul oli pidevaid raskusi kütusega. See sundis valgustuse ja veemuretsemise komisjoni pöörduma hankijate poole, et saada suuremas koguses puid.
1923. aasta 1. jaanuariks oli elektrijaamal üle 7000 abonendi. Elektrivõrgu pikkus oli kasvanud juba ligi 90 kilomeetrini. Jaama toodangust kasutati umbes 75% valgustuseks ja 25% tööstuse vajadusteks. Maksimumkoormus oli 1923. aastal 1850 kW.
1924. aasta 2. mail kiideti heaks valgustuse ja veemuretsemise komisjoni kava, mille kohaselt võeti jaama kütusena kasutusele põlevkivi. Elluviimise üldkuludeks hinnati 54 mln marka. Samal aastal hakatigi kasutama I ja II sordi põlevkivi. Üles seati uued 2000 ja 1240 kVA turboagregaadid ning ettevõtte Babcock & Wilcox kaks katelt auruparameetritega 15 atmosfääri ja 360 °C. Kütuseks oli nüüd põlevkivi, mille kasutuselevõtt oli sel ajal pöördelise tähtsusega samm. See lahendas elektrijaama kütusega varustamise probleemid pikaks ajaks ja andis tõuke põlevkivi põletustehnika arengule Eestis. 1925. aastal sai elektrijaama nimeks Tallinna Linna Elektrijaam. Selleks ajaks oli maksimumkoormus 2700 kW.
Põlevkivi kasutuselevõtuga kerkis esile hulk probleeme. Kavad paberil olid suurepärased, karm tegelikkus hoopis midagi muud. Põlevkivi põletamisel hakkas korstnast tulema paksu musta suitsu, mis tuulega linna peale langes ja elanikke väga pahandas. Algas suitsusõda, mille käiku – nagu iga sõjategevust – valgustas ajakirjandus meelsasti ja põhjalikult. Tuli välja, et põlevkivikateldele oli paigaldatud uus 20-meetrine metallkorsten, mis aga osutus liiga madalaks. Katla tellimise ajal oli korstna pikkus valesti määratud, puudus põlevkivi põletamise kogemus suurtes kateldes, samuti ei osatud leida sobivat koldetüüpi.
Teine probleem tekkis tuha ladestamisega. Võrreldes varasemate kütustega tekkis põlevkivi põletamisel tuhka tunduvalt rohkem, aga selle ladestamiseks ei olnud elektrijaama juures piisavalt ruumi. See kutsus esile nii ümbruskonna elanike kui ka tööstusettevõtete meelepaha. Olukord lahendati nii, et tuhk veeti kõrvalolevasse mereranda, kasvatades ühtlasi merest maad juurde. Selleks võeti 4. veebruaril 1926 kasutusele uus 250 m pikkune köistee, mida mööda said töölised tuhavagonette jaama ja ranna vahel edasi-tagasi lükata. Ripptee ülesanne oli varustada aurukatlaid kütteainega ning vedada küttekolletest tuhka ja šlakki välja kuni merekaldal asuva üherööpmelise rippraudteeni.
1920. ja 1930. aastatel ületas elektrijaamade võimsus märgatavalt koormuse. Tekkis vajadus laiendada tarbijaskonda. 15. detsembril avas Tallinna elektrijaam Raekoja platsil vanas vaekojas elektriseadmete müügikoha ja nõuandebüroo, mille peamine eesmärk oli propageerida elektrikasutust kodumajapidamistes. Elektritarbimise suurendamiseks hakati elanikele laenutama elektririistu, sest nende ostuhind oli vähem jõukale rahvale küllalt kõrge. Väga suurt tähelepanu sai odavate elektriaurulokkide tegemine, mis käivat mõne minutiga. 1930. aastate algul laienes elektrienergia kasutamine kodumajapidamistes veelgi. 1936. aastal ehitati Tallinnas esimene 15 elektriköögiga maja. 1. aprillil 1939 oli elektripliitidega maju juba 29, elektripliitide arv neis 384 ja üldvõimsus 1993 kW. Lisaks avati elektrijaama nõuandla.
Jaama laiendamise plaane tuli pidada lakkamatult, sest tarbijate hulk kasvas kiiresti. Nii tegi direktor A. Markson 1927. aasta veebruaris ettepaneku elektrijaama taas laiendada. Volikogu võttis ettepaneku vastu ja nüüd tuli välja töötada laiendamiskava, milleks anti 300 000 marka. Etapiviisilise laiendamise tingis enamasti linna kimbutav rahapuudus, aga ka vähene kogemus selles valdkonnas.
1929. aastal alustas ettevõte Wumag 5 MW turbiini montaaži. 1934. aastal ehitati uus katlamaja ja monteeriti kaks firma Babcock & Wilcock katelt aurutootlikkusega 15 t/h ning auruparameetritega 26,25 atmosfääri ja 400 °C. Samal ajal hakati kütuseks kasutama III sordi põlevkivi ja selleks varustati küttekolded ASi Ilmarine varbrestidega. Sekundaarreleed ilmusid Tallinna elektrijaama 1930. aastal seoses laiendamisega. Nii generaatorid kui ka 3 kV fiidrid varustati voolust sõltuva viitega maksimaalvoolukaitsmega. Operatiivpinge allikana kasutati 200 V, 240 Ah akupatareid. Võimsuslülitid olid distantsjuhtimisega. Uued katlad pandi tööle 11. jaanuaril 1935. Uus katlamaja oli maksma läinud 1 486 476 krooni. Katlad võimaldasid nüüd 5 MW turbiini tööle panna normaalrõhul.
1937. aasta lõpuks oli võrgu üldpikkus kasvanud juba 330 km-ni, millest kõrgepingevõrke oli 82 km. Kokku oli selleks ajaks 44 173 tarbijat, üldine maksimaalne töökoormus 7250 kW. Elektritariifid töötati põhjalikult ümber: 13 üldtariifide liiki koostati selliselt, et neid saaks paremini kohandada eriolukordadega. Uued tariifid koosnesid kilovatt-tunni hinnast ja võimsusmaksule vastavast põhimaksust, võimaldades tarbijale soodustusi olenevalt elektritarbimise olemusest ja ajast. Põhimaksu puhul oli majapidamiseks ja elukorterite valgustuseks tarvitatava elektri hind 6 s/kWh ühetariifsete arvestite järgi.
Kuni 1940. aastani laiendati jaama neljal korral, kolme autor oli kauaaegne (1917–1941) elektrijaama juhataja, diplomeeritud elektriinsener A. Markson. 1938. aastal sai jaam 25-aastaseks, samal aastal seati üles kõigi aegade suurima võimsusega 10 MW Wumagi turboagregaat, mis vajas täisvõimsusega töötamiseks 45 t auru tunnis. Selle tarbeks vajati kohe ka uut katelt, mis telliti kahelt ettevõttelt koostööna. 1938. aastaks kasvas jaama elektrivõimsus 19 200 kW-ni, olles tolle aja Eesti suurim. 1939. aastal jõudis pärale firma Babcock & Wilcox suur 30 t/h aurutootlikkusega katel. Peale esialgse telliskorstna püstitati kaks metallkorstnat. Laienduste lõpuks 1939. aastal oli elektrijaama võimsus 19 MW, mis oli sel ajal Eesti suurim. 1940. aastal toodeti 38,1 GWh ehk rekordkogus elektrienergiat.
Nende laienduste käigus kujunes Tallinna elektrijaamast Eesti tolle aja tehniliselt eesrindlik ja võimsaim 19 MW energeetikaettevõte. 20. märtsiks 1940 oli saavutatud juba selline jaama võimsus, et elektrivooluga sai varustada kõik soovijad. Elektrijaam hoidis normsagedust 50 Hz nii täpselt, et hakati kasutama sünkroonmootoriga elektriajanäitajaid. Jaama võimsus ulatus 19 MW-ni, kuid juhtkond pidas vajalikuks koostada arengukava juba pikemaks perioodiks. See kava nägi ette kolme etappi ja selle lõpuks 1951. aastal pidi koguvõimsus jõudma 70 MW-ni. Algava sõja tõttu jäeti aga laiendamisplaanid sinnapaika.
Aastatel 1940–1941 oli elektrijaam uue nõukogude võimu all. Jaama direktoriks sai Jaan Kilter, kes läks kohe ka Moskvasse elektrijaamade rahvakomissariaati aru andma. Demonstreerimaks elektrijaama piiritut ustavust uuele võimule, kutsuti igasuguste punapühade ja -ürituste puhul kokku tööliste koosolekud.
Elektrijaam allutati alates 1. novembrist 1940 Tallinna linna töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee kommunaalmajanduse osakonna jõu- ja soojusmajanduse valitsusele. 1941. aasta 18. märtsil moodustati jõu- ja soojamajanduse valitsuse juurde Tallinna linna elektri-, gaasi- ja vesivarustuse trust. Kõike hakkas korraldama kommunistliku partei algorganisatsioon. Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva rongkäigul kanti loosungeid, näiteks „Bolševistliku tempoga suurendame elektrienergia toodangut”. Elektrijaama laiendamise arengukava elluviimise katkestas alanud sõda.