|
Hitlerlik Saksamaa tungis Nõukogude Liidule kallale ja elektrijaam lasti õhku
Teise maailmasõja aastatel 1941–1944 tuli Tallinna elektrijaamal üle elada rasked ajad. 22. juunil 1941 katkestas hitlerliku Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule ka jaama edasise laiendamise plaanid. Taganev punavägi ja hävituspataljonlased said ülesandeks evakueerida elektrijaama suuremad masinad. 27. augustil elektrijaam evakueeriti – tähtsamatest seadmetest viidi tagalasse turbogeneraatorid koguvõimsusega 26,75 MVA, 22 trafot, 18 tonni juhtmeid jm. Hitlerlaste kätte langemise eelõhtul laskis lahkuva punavalitsuse õhkijate komando õhku elektrijaama masinamaja koos sinna jäänud turboagregaatidega, osaliselt hävitati katlamaja ja vana telliskorsten. Tallinn jäi elektrita.
Saksa okupatsiooni ajal hakati elektrijaama uuesti üles ehitama
Saksa okupatsiooni ajal alustati esmalt halduslikest ümberkorraldustest. Trustist Eesti NSV Elekter sai Eesti Omavalitsuse majandus- ja transpordidirektooriumile alluv Elektrikeskus Eesti Elekter. Kuni 1942. aasta 16. juunini allus Tallinna elektrijaam linnavalitsusele, seejärel läks jaam üle sakslastele. Asutuse nimi oli „Ida-ala Energiavarustuse Selts. Eesti kindralkomissari piirkond. Ülemaajõujaamad ja -võrgud“. Jaam ise sai nimeks Tallinna Elektrijaam ja -võrgud. Siitpeale ei kuulunud elektrijaam enam linnavalitsusele.
Elektrijaama direktoriks nimetati endine elektrilabori juhataja elektriinsener E. Voot, sisuliselt juhtis jaama tööd Saksa sõjaväe esindaja Neumann. Töötajad said ajutised ametitunnistused ja Tallinna elektrijaama ülesehitus algas. Sakslased püüdsid esmajärjekorras taastada Tallinna ja põlevkivitööstust varustavaid sõjalise tähtsusega elektrijaamu ja ülekandeliine. Selleks paigutati osaliselt ümber teiste jaamade seadmed, näiteks viidi Ulilast Tallinna elektrijaama 5 MW turbiin ja see sai 17 MW võimsuse. Kuna mehi värvati pidevalt sõjaväkke, oli jaama ülesehitamisel puudus töökätest. Lisaks oli põlevkivitööstus lõhutud ja nii oli ka kütet raske saada. See kokku tähendas, et sõjaoludes oli elektri saamine suur hüve ja tarbijaid kutsuti üles elektrivoolu säästma.
Iga nõudmisega tuli pöörduda Tallinna linna komandandi poole. Tallinna majanduskomando hindas vajadust ja kui leidis, et see oli põhjendatud, saatis taotleja omakorda Tallinna elektrijaama kontorisse. Viimases vaeti nõuet või taotlust tehniliste võimaluste uuringu põhjal.
Venelased tungisid linna, Tallinna elektrijaam allutati ENSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadi trustile Eesti NSV Elekter
1944. aastal taganesid sakslased punaarmee ees, jõudmata jaama seadmeid Saksamaale viia, sest sakslasest demontöör ei täitnud oma ülesannet. Küll aga tulistasid lahkuvad sakslased jaama merelt mitmekümne mürsuga. Purustusi said nii katlamaja hoone kui ka kolm uuemat katelt ja metallkorsten. Süttis ka katlamaja katus, mille jaama töötajad suutsid siiski kustutada.
Taas oli üks võim asendunud teisega ja elektrijaam kahjustatud, kuid seekord siiski võimeline veel vähesel määral voolu andma. Tööle suudeti panna 6 MW turbogeneraator ning 1. ja 2. katel. Katelde töörõhk ja toodetav aurukogus olid aga väiksemad, kui turbiin vajas, seega suutis seade anda ainult 2,5 MW võimsust. Jaama tööd takistas aga kütusepuudus, sest põlevkivirajooni elektrijaamad olid rivist väljas ja kaevandus vajas elektrit. Põlevkivi hakkas saabuma alles 1944. aasta 26. novembrist ja sedagi väikeste 50–100-tonniste koguste kaupa päevas.
27. juunil 1945 võeti kasutusele uus Siemens-Schuckerti 6 MW generaator. Tallinna elektrijaam allutati ENSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadi trustile Eesti NSV Elekter, jaama nimeks sai Tallinna Elektrijaam. 1945. aasta 20. juunist anti trust Eesti NSV Elekter üle NSV Liidu Elektrijaamade Rahvakomissariaadile alluvale Eesti Energiale ja jaam sai uueks nimeks Tallinna Energiarajoon.
Plaanimajanduse absurd ja elu säästurežiimil
Elektrienergia defitsiit jätkus. See tähendas tarbimispiirangute kehtestamist ettevõtetele ja asutustele ulatuses, mis moodustas 1940. aasta detsembrikuu tarbimisest umbes 60%. Nii oli igas kuus perekonna kohta lubatud 5 kWh toa valgustamiseks ja 10 kWh üldvajadusteks. Sellest kinni pidamiseks kasutati voolupiirajaid ja 1946. aasta septembris kehtestas ENSV Ministrite Nõukogu ka uued elektrienergia kasutamise normid. Kui asutus kulutas elektrienergiat üle normi või tarvitas koguni elektriahje ruumide soojendamiseks, tuli tal tasuda trahv kuni 10 000 rubla.
Nüüdsest pidi töid hoolega planeerima – nii plaani täitmiseks kui ka enne tähtaega valminud töödele plaani ületamise protsendi määramiseks. Pidevad plaani ületajad said tööeesrindlase aunimetuse ja sageli ka rahalise preemia. Siin tekkis aga nõukogude aja absurdi ilming: elektrienergiat ei saanud toota rohkem, kui seda tarbitakse. Samas oli tarbijatel aga ees range limiit ja energia kokkuhoiu nõue! Seega oli plaani koostamine elektrijaama jaoks juba algusest peale võimatu ülesanne. Aga see oli kohustus, mida ei tohtinud ignoreerida.
Tallinna elektrijaama laiendamine oli ette nähtud ENSV rahvamajanduse taastamise ja arendamise plaanis. Leningradi projektorganisatsiooni Lenpromenergoprojekt koostatud projekti kohaselt pidid valmima uue katlamaja laiendus, uus korsten, linttransportööridega kütuse transpordiseade ja hüdrauliline tuhaärastusseade. Uue katlamaja ehitus pidi algama 1. aprillil 1947, ettevalmistustööd aga venisid kavandatust pikemaks. Näiteks ehitustrust nr 1 suhtus töösse nagu kilplane: pinnaseveoks ette nähtud vagonettide rööpmestik kulges vundamendisüvendist mereni neljas kohas üle raudteede. Kui rong tuli, võeti vagonettide rööpmestik lahti ja pärast pandi jälle kokku ning nii mitu korda päevas. „Sinna lähevad väärtuslikud töötunnid,” kurtis Õhtuleht.
Kerkis Baltimaade kõrgeim korsten
Tallinna elektrijaama uus korsten valmis 27. märtsil 1948 ja see oli Baltimaade kõrgeim. Alates vundamendist oli korstna pikkus 102,5 m. Raudbetoontöid tehti 900 m3, raudarmatuuri paigaldati 57 tonni. Kokku kasutati 800 000 korstnatellist, 100 000 tavatellist ja 500 tonni tsementi. Ka elektrijaama masinapark täienes, kui Saksamaalt saadi 6 MW võimsusega turboagregaat nr 4.
Uuendati releekaitset, automaatikat, telemehaanikat ja mõõtetehnikat. Taaslülitusautomaatide kasutuselevõtt oli alanud juba 1949. aastal. Uus kõrgepinge jaotusseade valmis 1955. aastal ning sel oli lisaks seadmestik pingetele 6 ja 35 kV. Samal aastal sai elektrijaam ka uue juhtimiskilbi, selle valmistas Leningradi tehas Elektropult.
Alles 1951. aastal hakati rakendama hüdraulilist tuhaärastust ja aasta hiljem lõpetati sellisel viisil tuhatransport mereranda. Praegune Linnahall ongi ehitatud sellele tuhaväljale.
Peale aastaid kestnud ehitust sai 1954. aastal lõpuks valmis ka kütusetranspordi estakaad koos transportöörlintide esimese liiniga, mis võis tunnis transportida 120 t kütust. Kütus tõsteti lindile ekskavaatoriga ja viidi kolme järjestikuse lindi abil kateldeni. Järgmisel aastal valmis teinegi liin ja vana köistee lammutati. Lõpuks ometi oli kütuse transport täielikult mehhaniseeritud.
Elektrijaamast sai soojust andev ettevõte
Koguni 60% Tallinna elektrijaama kütusest läks jahutusvee soojusena kasutult merre, lisaks hakkas elektrijaama kasutegur tasahilju ajale jalgu jääma. Sündis plaan muuta jaam soojust andvaks ettevõtteks, sest turbiinid nr 2 ja 3 võimaldasid auru vaheltvõttu. Nii lisatigi viisaastaku plaani Tallinna kaugküttevõrgu rajamine.
Esialgse plaani kohaselt kavatseti linnas kütta üle 50 000 korteri. Termofitseerimine pidavat vähendama küttekulu ja muutma õhu puhtamaks. Nii planeeriti jaama boilerseade, magistraaltorustikud kavandati jaamast läbi harutorustike majade soojussõlmedesse. Magistraaltorustik koosnes kahest mineraalvatiga isoleeritud 500 mm läbimõõduga terastorust, mis paigutati raudbetoonkanalisse. Ehitajaks määrati Eesti Energia Ehitus-Montaaživalitsus, boilerseadme projekti koostas projekteerimisinstituudi Promenergoprojekt Leningradi osakond. Torustik kulges elektrijaamast mööda Rannavärava teed ja Mere puiesteed Viru väljakuni, mis kandis siis veel Stalini nime. Tööd aga edenesid väga aeglaselt, takistusteks nii kõrge põhjavesi kui ka tihedad maa-alused elektri-, vee-, side- ja gaasijuhtmed.
22. oktoobrist 1957 sai jaamast Tallinna Soojus- ja Elektrijaam, selleks ajaks kohandati ka viimane turbiin auru vaheltvõtu jaoks sobivaks.
1959. aastal läks Balti elektrijaamas käiku 100 MW võimsusega turbogeneraator ja Eesti elektritoodang kasvas 144,3 kW-ni. Nüüd suunati põhitähelepanu jaama soojustoodangu suurendamisele – esimeseks soojusenergia tarbijaks sai Eesti Energia haldushoone, mis ühendati soojusmagistraaliga 22. jaanuaril 1960.
Soojustoodangu suurendamiseks oli vaja uut veekuumenduskatelt ja Rahvamajanduse Nõukogu valis selleks katla PTVM-100 võimsusega 100 Gcal/h. Katel kasutas kütusena masuuti ja see paigutati 1963. aastal lagunenud vana katlamaja kohale. Katlal oli 3,5 m läbimõõduga teraskorsten pikkusega 55 m, lisaks paigaldati kaks 2000 m3 raudbetoonmahutit.
1960. aasta detsembris kasutati jaama soojusvõimsusest ära ainult 6%, sest jaotusvõrkude ja majaühenduste ehitamine jäi soojusvõrkude peamagistraalide ehitusest maha. Selleks eraldatud summast oli kasutatud kõigest 17%! 1961. aastal demonteeriti köistee ja amortiseerunud 75 m metallkorsten. Aastatel 1963–1967 oli jaamal kaks korstnat.
Sporditegevus, taidlus ja poliitharidustöö õpperingid
Elektrijaama töötajad olid osavad nii spordis kui ka taidluses. Osaleti võistlustel nii käsipallis kui ka kergejõustikus, moodustati ujumissektsioon ning korv- ja võrkpallimeeskond. Tegutsesid ka rahvatantsurühm, puhkpilliorkester, mees- ja naisansambel ning näitering, mis esitas näiteks rahvatüki „Kosilane Rakverest”. Sm Vaimre juhatas suurt mandoliiniorkestrit, kus oli kokku 24 liiget. Kultuurikomisjoni tööd takistas aga raha, mille kadumise kohta ei osanud kultuurikomisjon midagi öelda.
1960ndate alguses võeti kasutusele nimetus „kommunistliku töö liikumine“, kus pandi suurt rõhku poliitharidustööle. Moodustati poliithariduslikud õpperingid, kus võeti süstemaatiliselt läbi seltsimees Stalini raamatut „Nõukogude Liidu Suurest Isamaasõjast“ ning NSVLi ja ENSV konstitutsioone.
Üleminek vedelkütusele. Jaama nimeks sai Soojus- ja Elektrijaam Tallinn
1965. aasta juulis lõppes jaamas põlevkivi kasutamine ja elanikele pidevalt tüli tekitanud suitsupilv kadus Tallinna kohalt. Vedelkütusele üleminek tähistas jaama töös uue etapi algust: vähenesid personali- ja kütusekulud ning suurenes jaama kasutegur. Samas hakkasid katla küttepinnad uue kütuse (masuudi) suure väävlisisalduse tõttu korrodeeruma.
1965. aastal rekonstrueeriti 35 kV jaotusseade ja sinna paigutati kaks 15 MVA võimsusega 35/6 kV trafot. Endla alajaama ja elektrijaama vahele paigaldati 35 kV pingega kaabel. See võimaldas vajaduse korral varustada Balti elektrijaama vooluga kõiki linna tarbijaid. Saadava soojusvõimsuse suurendamiseks ehitati 1966. aastal ümber esimene turbiin. Orgenergostroi Leningradi filiaali projekti kohaselt võeti turbiini rootorilt kaks viimast astet ja ümber ehitati ka kondensaator.
1967. aastal nimetati elektrijaam Soojus- ja Elektrijaam Tallinnaks, kogu ettevõte koos lisandunud soojusallikatega aga sai nime Tallinna Soojus- ja Elektrijaam. Aasta lõpus tööle pandud uus katel viis jaama soojusvõimsuse 267 Gcal/h-ni ja ruumipuudus seadis edasisele laienemisele piiri.
Jaam tootis oma viimased kilovatt-tunnid elektrienergiat. Uueks nimeks sai Tallinna Soojusvõrk
Turbiini nr 2 remondi ajal leiti mitmete diafragmadelabade kinnituskohtades ohtlikke väsimusmurdeid. Nii võeti 1975. aastal vastu otsus turboagregaat nr 2 ning 3. ja 4. katel demonteerida. Ülejäänud kolm turboagregaati jäid reservi ja need töötasid veel kuni 1979. aastani üksnes energiasüsteemis tehtud remondi ajal.
Jaama turboagregaadid vaikisid alatiseks 1979. aasta 2. veebruaril, mil legendaarne jaam tootis oma viimased kilovatt-tunnid elektrienergiat. Tallinna soojus- ja elektrienergiaga varustamiseks ehitatud Iru elektrijaam oli valmis, et teatepulk üle võtta. Vägeva ajalooga Tallinna Linna Elektri Keskjaamast sai vaid soojust tootev ja jaotav ettevõte ning 1. jaanuarist 1982 kandis see nime Tallinna Soojusvõrk.
Kogu eespool käsitletud energiamajandust juhtis koos oma paljude allasutuste ja ettevõtetega Eesti NSV energeetika ja elektrifitseerimise tootmiskoondis Eesti Energia. 1971. aastal allutati Eesti Energia NSVLi energeetika ja elektrifitseerimise ministeeriumile ning sai uueks nimetuseks ENSV energeetika ja elektrifitseerimise tootmispeavalitsus Eesti Energia.
Nii nagu ei saa kunagi valmis Tallinna linn, ei saa valmis ka Tallinna elektrivõrk. Ülemiste vanakesel tuleb veel kaua oodata Tallinna lõplikku valmimist, iseäranis alanud taastuva energia ajastul.