Sissepääs on tasuta. Näitus on avatud esmaspäevast laupäevani kl 12–17.
Tänapäeva kunst on suurel määral loobunud klassikalisest maalikunsti meediumist. Loodusmaal tundub olevat liiga tavaline, esteetiliselt kaunis, vahel idülliline. Käesolev näitus mõtestab metsa(maali) tähendust ajaloolisest perspektiivist ja selle aktuaalsust tänapäeval.
Metsamaal, mis liigitub maastikumaali žanri alla, kerkis esile Venemaal ja mujal Euroopas 19. sajandil. 18. sajandi lõpupoole sai Inglismaalt alguse tööstusrevolutsioon, mis mõjutas märkimisväärselt järgneva sajandi kunsti. Kui varem kuulusid aiad ja pargid vaid kuningale ja aadlile, siis 19. sajandi keskel tekkisid esimesed avalikud pargid, kus inimese kujundav mõju taimedele vähenes ja parki sai näha kui osa metsast. Vahel ongi raske määrata, kust läheb piir pargi ja metsa vahel. Väärib märkimist, et koos tööstusrevolutsiooniga murenes absoluutne monarhia, mis omakorda avas kunstile uued tegevusväljad. Tolle aja inimesele võis mets tähistada vabastust vanast ühiskondlikust korrast, teisalt võis vaade metsale olla püüd leida seda kõrgemat korda looduses. Eesti kultuuriruumis on metsal oluline osa, see seostub uskumuste ja kultustega, nt hiiepuudega. Samuti on mets tähtis majanduslik allikas. Mõnele on mets paik, kus võib leida rahu, teise jaoks on see salapärane ja hirmutav.
Paari viimase aasta jooksul on Eestis hoogustunud arutlused metsa teema ümber. Põhjuseks ehitusbuum, majanduse kasv, metsakaitse, ohustatud metsloomad ja metsataimed jne. Samal ajal edeneb digirevolutsioon, mis paratamatult mõjutab kunstniku maailmataju ja tema kunstilist väljendusviisi. Ühiskonnas on vastakaid arvamusi, ühed usuvad tehnoloogia päästvasse jõusse, teised näevad selles looduse hävitajat. Kunstnik on see, kes mõtestab lahti teda ümbritsevaid protsesse, pildist saab kõne.
Näitusel eksponeeritud metsamaalid tööstushoone interjööris tekitavad dissonantsi ja esitavad vaatajale küsimuse, kuidas suhestuda metsaga, mis on nii lähedal ja käegakatsutav, kuid samas võõras ja kauge.
Kaasaaitajad: Camilla Goldberg, Kersti Kant, Olav Maran, Heiko Pikner